Käisin kalal

Hommikul, ajasid töökaaslased mind voodist üles. Andsid õllepudeli pihku ja talutasid auto tagaistmele. Esimene peatus oli alkoholipoes kus sai täiendatud vedelikuvarud. Sööda saime köögist.
Sõidsime kalastuskohta, kus kahjuks oli mõõn. Ootuses, et äkki tuleb tõus ka millalgi suundusime baari aega parajaks tegema. Temperatuur tõusis ka üle 30pügala. Baaris sai tehtud paar piljardimängu, kui Tonyle turgatas pähe mõte... et läheks õige Onu Sam'ile külla, ta elab üksikul saarel. Sinna saab kas paadiga või ujudes - kaugus 1km rannikust. Sellist ideed ei ole vaja mulle kaks korda meelde tuletada. Sõidsime randa. Tony oli ujukad jalga pannud, ma olin trussarite väel ja juba läkski ujumine lahti. Tony väsis enne poolt maad ära, julgustasin teda, et enne kui päris ära kustub võin teda transportida(TLÜ ujumiskursususel sain päästmisvõtetega tutvuda). Aga tema õnneks tuli üks skuutriga teenager, transportis Tony Sami saarele.
Infi Sami saarest http://www.pilbaracoast.com/en/Attractions/Sams+Island/default.htm
Kui skuutri mees mind peale tahtis võtta keeldusin viisakalt. Tahaks ikka kondiauruga kohale jõuda. Polnud probleemi varsti olingi kohal ja vaatasin saarel ringi. Hüüdsime Säääämmm... säämmm.. aga ei kippu ega kõppu. Mõtlesime, et Sam äkki arsti juures või kusagil mujal. Tony saarel 5a tagasi käinud ja ütles et tegemist on päris vana mehega. Aga Sam pidavat väga lahe mees olema ja ei pane pahaks kui mingine trussarite väel Ida-Eurooplane ta saarel ringi kondab. Ebaviisaka ja uudishimuliku inimesena kolasin Sami elamise risti-põiki läbi. Tony ei liitunud minuga, tal jalad valutasid. Kivid olid väga kuumad ja teravad saarel. Mul oli enne ujumist üks austrikarp talla alla haava teinud. Seega oli ka mul raske käia. Leidsin saare teisest otsast mingise hurtsiku.. selgus, et sami kanakuut. Kanakuudis oli ka eesruum laua ja toolidega. Tony hakkas omale mingist kilekotist jalanõud meisterdama. Sain sellest tegevusest inspiratsiooni ja tahtsin ka jalavarje teha. Leidsin maast ühe 2004a ajalehe, vaatasin põgusalt üle palju autod see aeg maksid ja mis uudised olid tol ajal. Tony loobus kilekottidega mässamast ja hakkas neljakäpukil sami kindluse juurde loivama. Veidi hiljem, sain ajalehest tehtud jalavarjudega valmis - jalavarjud töötasid. Kekseldedes jõudsin käpukil reisikaaslase juurde. Avaldasin arvamust, et võibolla on Sam surnud. Tegin järeldused tühja kanakuudi ja vana ajalehe põhjal. Vaatasin veelkorra Sami elamise üle. Voodid olid viisakalt tehtud (3 voodit), grillkoht puudega varustatud, petrooliumlambid õli täis, paar raamatut lugemiseks voodite peal. Voodeid oli kokku kolm, ja ruum oli korras. Tekkis tunne nagu Sam ootaks külalisi. Hoone oli ümbritsetud müüriga, mis oli 3-4m kõrge. Müüri ehitamiseks oli ta kasutanud kive, kivistunud merekarpe ja suuri ca50cm pikkuseid karpe. See koht oli nii ulme, täpselt selline tunne oli nagu oleks keegi kella tagasi pööranud. Iseenesest tekitas saar sooja tunde, tõsine robinsoni saar. Leidsin kapi servalt Sami haigekassa kaardi, mis aegus 2001. Kahtlus kas sam ikka elab suurenes.
Suundusin ranna poole, nägin veidi eemal Tony. Tony oli juba vees ja ütles, et ei kõnni täna mitte sammugi rohkem ilma jalavarjudeta. Ok
Hakkasime ujuma Tony väsis poolel teel ära ja ajaviieks kui ta puhab näitasin talle kuidas ma liblikat ujun. Tony hüüdis mulle hirmul oleva häälega, et lõpeta. Küsisin miks... ta vastas, et haid mõtlevad et ma olen kala ja söövad mu ära. Nägin ühte kollast mis tuli meid peale korjama, Tony sai jälle päästetud. Mina ei soovinud treeningut pooleli jätta ja ujusin edasi.
Kui randa tagasi jõudsin, ütlesid Franny ja Dion mulle: Hull... Selgitasid, et kaatriomanikud nägid meie läheduses kahte 2m haid ujumas... Heietasid ja kurtsid, kuidas nad kartsid meie pärast ja lubasid kasti õlut kaatriomanikele kiire tegutsemise eest anda. Ma ei viitsinud nende halamist rohkem kuulata, ütlesin: Sharks doesnt eat estonians. Naersid selle peale ja läksime tagasi kõrtsi. Seal baaridaamid ja külastajad juba teadsid mis julgustükiga hakkama saadi. Ütlesid et olen Crokodile dondee eestist. Peale joogipausi oli vanas kohas vesi taas tõusnud ja Franny ning Dion said paar kala ka kätte.

Lihtsalt et meelest ära ei läheks

Karrathas elades olen näinud ja kuulnud üsna huvitavaid asju.
Iiri noormees Brian, kes on muidu selline asjalik töökas. Kui räägib siis ainult asjalikku juttu. Muidugi kui viina võtab on asjalod teistsugused. Kui tuletan meelde väikese henriga reklaami kus isa hüüab tagatoast: mis teed Henri? Henri vastab: Pissin. seda vastates peab poiss ennast keerama ja peldiku täis lödistama. Ok. Brian ongi selline vennike kellel sellised asjad juhtuvad. Kaks korda on ta meie verandalt alla kusenud ja kui talt midagi küsida pöörab ta koos joaga.
Aga ükskord pani Brian nii kõvasti tina, et tuli tahtmine veidi eputada. Näitas töökaaslastele videot kus üks Tai prostituud ta meheilu hoogsasti noolib. Video taga on kuulda sõber Donaldi rämedat naeru. Töökaaslased vaatasid videos olevad intiimsed tegevused ära. Austraallased ja Iirlased arvasid kõik okei olevat, mehed patsutasid õlale ja naised vaatasid heldinud pilguga. Olid meeldivalt üllatunud, et Brianil üsna pirakas kaadervärk on. Aga neiu Saksast (Laura) andis lahtise käega Brianile vastu nägu ja lasi mõista, et selline tegevus on naisoo mõnitamine.

Kokk kellega koos töötan käis kodus puhkusel(Filipiinidel). Vaba ja puhkeaja tegevuseks kasutas ta mitmeid asju ja tegevusi. Sõpradeda meeldivalt aja veetmine värskes õhus oli nr1. Toetavateks abistavateks asjadeks olid - kanep, paat, alkohol, õngeritv, 2revolvrit.
Kõik oli korras kuni töökaaslasel tuli idee õngeridva asemel kalu revolvriga tulistada, saab rutem kätte. Võttis revolri kotist välja, aga sellel oli kaitseriiv maas ja poolautomaatne pani kaks pauku. Keegi viga ei saanud, aga paadi põhjas oli 2 auku kust vett sisse tuli. Mehed üritasid päästa mis päästa andis, aga paat läks ikkagi põhja. Kodus tagasi, hakkas vihma sadama. Töökaaslane tundis, et janu on. Võttis auto (mingine ford, üsna uus) sõitis poe poole: Tee oli libe ja sõitjal puudusid suuremad jutimiskogemused(lube ka pole), auto külglibisemisse ja teelt välja kraavi ning piraki vastu puud. Auto mahakandmisele. Tuli Filipiinidelt tagasi, nüüd pole kuu aega mitte tilkagi võtnud ja suitsetamise jättis ka maha. Tõhus puhkus:)

Jaapanlased on muidu igati viisakad ja viksed olnud. Vahel kui väikene sake tuleb sushi kõrvale pole ka hullu. Aga siin Karrathas elab selline vähe teist moodi neiu. Käib tööl hotelli tube koristamas. Tahab leida teist tööd. Siis tuligi pakkumine, Hiina restorani. Neiu keeldus tööst. Jaapanlanna õde kes elab minuga samas majas soome pisiga kahasse selgitas... Õde ei võtnud selle pärast tööd vastu, et tööpäev lõppeb kell 9 õhtul, aga kuna talle meeldib hirmsasti juua alustab ta alati kell 7 õhtul joomisega. Seega töö segaks joomist. Olen täitsa päri sellega, kuna tööd tuleb teha selleks, et saaks puhata need kakas asja ei tohiks segamini minna ja pealegi miks peaks Jaapanlanna töötama Hiina restoranis?

Kangoroo Hoppet sai vaatamata olematule suusatrennile Eestimaa poegadel tehtud.

Kohtusin ka TD’ga. Ei hakanud teda oma küsimustega eriti tüütama. Tegemist oli võistlusega, kus TD magada ei saanud. Ilmastkuolud muutusid tundidega. 3 päeva enne võistlust sai peaaegu kõiki radu kasutada täies mahus. 2 päeva enne maratoni polnud ka hullu. Rada oli veidi pehmemaks muutunud tänu tuulele ja soojale temperatuurile (+2c-+3c). Sellist tuult pole ma ennem tunda saanud. Iiliti oli tuule tugevaud kuni 40m sekundis. Suusatades trügis tuul mu rajalt lihtsalt minema. Võistluste TD andis mõista, et see aasta 42km rada ei sõideta.

Päev enne tutvustasin ühele teisele Eesti maratonihundile radu. Paari tunniga oli parandatud sulanud kohad võistlusrajal. Lisaks oli tekkinud järve tammi kõrvale 400m uus rajalõik. Võistluse start oli üles pandud, koos rajamärgistusega. Rajale peale kella nelja enam ei lastud. Stardinumbrid sai kätte 30km kauguselt race officest. Võimalik oli numbreid tellida ka suusakülla, kus võistlus toimus. Seda võimalust kasutasid paljud kaasaarvatud mina.

Võistluspäeva öösel hakkas vihma sadama. See polnud seenivihm, vaid pesuehtne padukas. Uni läks ära, vaatasin aegajalt aknast välja. Väga vesiseks läks elukene Falls Creekis. Sain teada enne võistluspunkti minekut, et maratonirada on lühendatud 24km peale. Lühem rada mis oli eelnevalt 19km, sai 14km pikkuseks. Stardikoridor oli ülesmäge. Võistlejaid põhidistansil 300-400. Stardikoridorid jaotadud 1-100, 101-200 jne. Riided said kõigil kohe märjaks, kaasaarvatud vahetusriided. Stardipaigas puudus pakihoid, õnnelikud olid need kes koti kilesse said pakkida.

Start toimus tugevas vihmas. Nähtavus 5-10m suusatasime vihmapilve sees. Staadionil oli veidi selgem, nägin uhkelt ka Eesti, Soome, Norra lippu lehvimas. Rootsi lippu polnud. Rajamärgistust nagu TM oleks liigne soovida, sest võistlusrada oli paika pandud eelmisel õhtul. Aeg ajalt sõidsid mõned maratonihundid rajalt välja. Rada oli raske märgata tänu halvale nähtavusele. Mõnes kohas oli rada lumesupiks muutunud üks 1,5km pikkune rajalõik max4m lai. Selle kitsa raja ääres voolas ojakene kus kalad sees ujusid. Üks suusahunt sai ka kaladega lähemalt tutvust. Rada meenutas mulle veidi 2008a TM avatud raja sõitu Haanjas. Toitlustuspunktid olid vasakul pool rada. Aga andestatav, neil on liiklus ka siin teistpidi korraldatud. Küsimusele- kui palju lõpuni on, ei osanud keegi TP’des vastata. Siis hakkas äike müristama, vihmapiisad asendusid rahetükkidega (uskumatu). Lõpp tuli jube kiiresti, tõus ja 400 allamäge. Finishi märgistus oli sinine peenike triip lumel. Finishi väravaid ma ei pannud tähele.

Lõpp nagu ikka, kiibid jalast ja tee tops kätte. Hurraa Austraallased jätkasid traditsiooni – Iga aasta toimub võistlus, vaatamata ilmastikuoludele. Mina jäin rahule võistlusega suures plaanis. Tänud extreemsetele ilmastikuoludele. Ei unusta seda maratoni kunagi.

Järgmine päev oli 20cm lund tulnud, ning valitsesid miinuskraadid. Ilm oli selge. Sai sõita kõikidel radadel.

Siis sai tehtud slaalomsuuska ja lumelauda ülejäänud 5 päeva. Leidsin endale keskusest ka paar uut sõpra, nemad hoolitsesid et mul igav ei hakkaks. Käisime Restoranides söömas ja tutvusime kohalike öölokaalidega.

Kui paar päeva oli veel jäänud olla Falls creekis nägin kogematta üte tuttavat Eesti tüdrukut mäel. Uurisin paari tuttava käest välja, kas tõepoolest on Anella nimeline neiu Falls Greekis. Sai paar päeva korralikku mürglit tehtud Anella ja ta töökaaslastega.

Kui tuli aeg tagasi Melbournei minna pakkus üks arstitädi küüti. Sõit kestis 5 tundi, selle aja jooksul hakkasin arstitädile niivõrd meeldima(või oli tal minust kahju), et pakkus enda maja mulle ööbimiseks. Kahtlustasi, et arstitädil äkki mõni salakaval plaan. Aga ei andis maja võtmed ja üsna luksluslik maja oli kaks päeva minu kasutuses ise läks ta ema juurde. Hommikul tuli ja koputas üksele, Ütles aeg on ekskursioon teha. Ise oli võtnud päeva vabaks tööjuurest.

Karenil oli kõik ilusasti ära pakitud. võileivad mulle liha ja kanaga endale köögiviljadega (tegemist oli taimetoitlasega). Termos kohviga ka kaasas.

Ta näitas mulle 13 tunni jooksul erinevaid ilusaid paiku Great Ocean Roadil. Seal võib kohata koaalasi ja vaalu, mina nägin mõlemaid.

Järgmine hommik ootas 7 tunnine lennureis kuuma Karrathasse.