Käisin kalal

Hommikul, ajasid töökaaslased mind voodist üles. Andsid õllepudeli pihku ja talutasid auto tagaistmele. Esimene peatus oli alkoholipoes kus sai täiendatud vedelikuvarud. Sööda saime köögist.
Sõidsime kalastuskohta, kus kahjuks oli mõõn. Ootuses, et äkki tuleb tõus ka millalgi suundusime baari aega parajaks tegema. Temperatuur tõusis ka üle 30pügala. Baaris sai tehtud paar piljardimängu, kui Tonyle turgatas pähe mõte... et läheks õige Onu Sam'ile külla, ta elab üksikul saarel. Sinna saab kas paadiga või ujudes - kaugus 1km rannikust. Sellist ideed ei ole vaja mulle kaks korda meelde tuletada. Sõidsime randa. Tony oli ujukad jalga pannud, ma olin trussarite väel ja juba läkski ujumine lahti. Tony väsis enne poolt maad ära, julgustasin teda, et enne kui päris ära kustub võin teda transportida(TLÜ ujumiskursususel sain päästmisvõtetega tutvuda). Aga tema õnneks tuli üks skuutriga teenager, transportis Tony Sami saarele.
Infi Sami saarest http://www.pilbaracoast.com/en/Attractions/Sams+Island/default.htm
Kui skuutri mees mind peale tahtis võtta keeldusin viisakalt. Tahaks ikka kondiauruga kohale jõuda. Polnud probleemi varsti olingi kohal ja vaatasin saarel ringi. Hüüdsime Säääämmm... säämmm.. aga ei kippu ega kõppu. Mõtlesime, et Sam äkki arsti juures või kusagil mujal. Tony saarel 5a tagasi käinud ja ütles et tegemist on päris vana mehega. Aga Sam pidavat väga lahe mees olema ja ei pane pahaks kui mingine trussarite väel Ida-Eurooplane ta saarel ringi kondab. Ebaviisaka ja uudishimuliku inimesena kolasin Sami elamise risti-põiki läbi. Tony ei liitunud minuga, tal jalad valutasid. Kivid olid väga kuumad ja teravad saarel. Mul oli enne ujumist üks austrikarp talla alla haava teinud. Seega oli ka mul raske käia. Leidsin saare teisest otsast mingise hurtsiku.. selgus, et sami kanakuut. Kanakuudis oli ka eesruum laua ja toolidega. Tony hakkas omale mingist kilekotist jalanõud meisterdama. Sain sellest tegevusest inspiratsiooni ja tahtsin ka jalavarje teha. Leidsin maast ühe 2004a ajalehe, vaatasin põgusalt üle palju autod see aeg maksid ja mis uudised olid tol ajal. Tony loobus kilekottidega mässamast ja hakkas neljakäpukil sami kindluse juurde loivama. Veidi hiljem, sain ajalehest tehtud jalavarjudega valmis - jalavarjud töötasid. Kekseldedes jõudsin käpukil reisikaaslase juurde. Avaldasin arvamust, et võibolla on Sam surnud. Tegin järeldused tühja kanakuudi ja vana ajalehe põhjal. Vaatasin veelkorra Sami elamise üle. Voodid olid viisakalt tehtud (3 voodit), grillkoht puudega varustatud, petrooliumlambid õli täis, paar raamatut lugemiseks voodite peal. Voodeid oli kokku kolm, ja ruum oli korras. Tekkis tunne nagu Sam ootaks külalisi. Hoone oli ümbritsetud müüriga, mis oli 3-4m kõrge. Müüri ehitamiseks oli ta kasutanud kive, kivistunud merekarpe ja suuri ca50cm pikkuseid karpe. See koht oli nii ulme, täpselt selline tunne oli nagu oleks keegi kella tagasi pööranud. Iseenesest tekitas saar sooja tunde, tõsine robinsoni saar. Leidsin kapi servalt Sami haigekassa kaardi, mis aegus 2001. Kahtlus kas sam ikka elab suurenes.
Suundusin ranna poole, nägin veidi eemal Tony. Tony oli juba vees ja ütles, et ei kõnni täna mitte sammugi rohkem ilma jalavarjudeta. Ok
Hakkasime ujuma Tony väsis poolel teel ära ja ajaviieks kui ta puhab näitasin talle kuidas ma liblikat ujun. Tony hüüdis mulle hirmul oleva häälega, et lõpeta. Küsisin miks... ta vastas, et haid mõtlevad et ma olen kala ja söövad mu ära. Nägin ühte kollast mis tuli meid peale korjama, Tony sai jälle päästetud. Mina ei soovinud treeningut pooleli jätta ja ujusin edasi.
Kui randa tagasi jõudsin, ütlesid Franny ja Dion mulle: Hull... Selgitasid, et kaatriomanikud nägid meie läheduses kahte 2m haid ujumas... Heietasid ja kurtsid, kuidas nad kartsid meie pärast ja lubasid kasti õlut kaatriomanikele kiire tegutsemise eest anda. Ma ei viitsinud nende halamist rohkem kuulata, ütlesin: Sharks doesnt eat estonians. Naersid selle peale ja läksime tagasi kõrtsi. Seal baaridaamid ja külastajad juba teadsid mis julgustükiga hakkama saadi. Ütlesid et olen Crokodile dondee eestist. Peale joogipausi oli vanas kohas vesi taas tõusnud ja Franny ning Dion said paar kala ka kätte.

Lihtsalt et meelest ära ei läheks

Karrathas elades olen näinud ja kuulnud üsna huvitavaid asju.
Iiri noormees Brian, kes on muidu selline asjalik töökas. Kui räägib siis ainult asjalikku juttu. Muidugi kui viina võtab on asjalod teistsugused. Kui tuletan meelde väikese henriga reklaami kus isa hüüab tagatoast: mis teed Henri? Henri vastab: Pissin. seda vastates peab poiss ennast keerama ja peldiku täis lödistama. Ok. Brian ongi selline vennike kellel sellised asjad juhtuvad. Kaks korda on ta meie verandalt alla kusenud ja kui talt midagi küsida pöörab ta koos joaga.
Aga ükskord pani Brian nii kõvasti tina, et tuli tahtmine veidi eputada. Näitas töökaaslastele videot kus üks Tai prostituud ta meheilu hoogsasti noolib. Video taga on kuulda sõber Donaldi rämedat naeru. Töökaaslased vaatasid videos olevad intiimsed tegevused ära. Austraallased ja Iirlased arvasid kõik okei olevat, mehed patsutasid õlale ja naised vaatasid heldinud pilguga. Olid meeldivalt üllatunud, et Brianil üsna pirakas kaadervärk on. Aga neiu Saksast (Laura) andis lahtise käega Brianile vastu nägu ja lasi mõista, et selline tegevus on naisoo mõnitamine.

Kokk kellega koos töötan käis kodus puhkusel(Filipiinidel). Vaba ja puhkeaja tegevuseks kasutas ta mitmeid asju ja tegevusi. Sõpradeda meeldivalt aja veetmine värskes õhus oli nr1. Toetavateks abistavateks asjadeks olid - kanep, paat, alkohol, õngeritv, 2revolvrit.
Kõik oli korras kuni töökaaslasel tuli idee õngeridva asemel kalu revolvriga tulistada, saab rutem kätte. Võttis revolri kotist välja, aga sellel oli kaitseriiv maas ja poolautomaatne pani kaks pauku. Keegi viga ei saanud, aga paadi põhjas oli 2 auku kust vett sisse tuli. Mehed üritasid päästa mis päästa andis, aga paat läks ikkagi põhja. Kodus tagasi, hakkas vihma sadama. Töökaaslane tundis, et janu on. Võttis auto (mingine ford, üsna uus) sõitis poe poole: Tee oli libe ja sõitjal puudusid suuremad jutimiskogemused(lube ka pole), auto külglibisemisse ja teelt välja kraavi ning piraki vastu puud. Auto mahakandmisele. Tuli Filipiinidelt tagasi, nüüd pole kuu aega mitte tilkagi võtnud ja suitsetamise jättis ka maha. Tõhus puhkus:)

Jaapanlased on muidu igati viisakad ja viksed olnud. Vahel kui väikene sake tuleb sushi kõrvale pole ka hullu. Aga siin Karrathas elab selline vähe teist moodi neiu. Käib tööl hotelli tube koristamas. Tahab leida teist tööd. Siis tuligi pakkumine, Hiina restorani. Neiu keeldus tööst. Jaapanlanna õde kes elab minuga samas majas soome pisiga kahasse selgitas... Õde ei võtnud selle pärast tööd vastu, et tööpäev lõppeb kell 9 õhtul, aga kuna talle meeldib hirmsasti juua alustab ta alati kell 7 õhtul joomisega. Seega töö segaks joomist. Olen täitsa päri sellega, kuna tööd tuleb teha selleks, et saaks puhata need kakas asja ei tohiks segamini minna ja pealegi miks peaks Jaapanlanna töötama Hiina restoranis?

Kangoroo Hoppet sai vaatamata olematule suusatrennile Eestimaa poegadel tehtud.

Kohtusin ka TD’ga. Ei hakanud teda oma küsimustega eriti tüütama. Tegemist oli võistlusega, kus TD magada ei saanud. Ilmastkuolud muutusid tundidega. 3 päeva enne võistlust sai peaaegu kõiki radu kasutada täies mahus. 2 päeva enne maratoni polnud ka hullu. Rada oli veidi pehmemaks muutunud tänu tuulele ja soojale temperatuurile (+2c-+3c). Sellist tuult pole ma ennem tunda saanud. Iiliti oli tuule tugevaud kuni 40m sekundis. Suusatades trügis tuul mu rajalt lihtsalt minema. Võistluste TD andis mõista, et see aasta 42km rada ei sõideta.

Päev enne tutvustasin ühele teisele Eesti maratonihundile radu. Paari tunniga oli parandatud sulanud kohad võistlusrajal. Lisaks oli tekkinud järve tammi kõrvale 400m uus rajalõik. Võistluse start oli üles pandud, koos rajamärgistusega. Rajale peale kella nelja enam ei lastud. Stardinumbrid sai kätte 30km kauguselt race officest. Võimalik oli numbreid tellida ka suusakülla, kus võistlus toimus. Seda võimalust kasutasid paljud kaasaarvatud mina.

Võistluspäeva öösel hakkas vihma sadama. See polnud seenivihm, vaid pesuehtne padukas. Uni läks ära, vaatasin aegajalt aknast välja. Väga vesiseks läks elukene Falls Creekis. Sain teada enne võistluspunkti minekut, et maratonirada on lühendatud 24km peale. Lühem rada mis oli eelnevalt 19km, sai 14km pikkuseks. Stardikoridor oli ülesmäge. Võistlejaid põhidistansil 300-400. Stardikoridorid jaotadud 1-100, 101-200 jne. Riided said kõigil kohe märjaks, kaasaarvatud vahetusriided. Stardipaigas puudus pakihoid, õnnelikud olid need kes koti kilesse said pakkida.

Start toimus tugevas vihmas. Nähtavus 5-10m suusatasime vihmapilve sees. Staadionil oli veidi selgem, nägin uhkelt ka Eesti, Soome, Norra lippu lehvimas. Rootsi lippu polnud. Rajamärgistust nagu TM oleks liigne soovida, sest võistlusrada oli paika pandud eelmisel õhtul. Aeg ajalt sõidsid mõned maratonihundid rajalt välja. Rada oli raske märgata tänu halvale nähtavusele. Mõnes kohas oli rada lumesupiks muutunud üks 1,5km pikkune rajalõik max4m lai. Selle kitsa raja ääres voolas ojakene kus kalad sees ujusid. Üks suusahunt sai ka kaladega lähemalt tutvust. Rada meenutas mulle veidi 2008a TM avatud raja sõitu Haanjas. Toitlustuspunktid olid vasakul pool rada. Aga andestatav, neil on liiklus ka siin teistpidi korraldatud. Küsimusele- kui palju lõpuni on, ei osanud keegi TP’des vastata. Siis hakkas äike müristama, vihmapiisad asendusid rahetükkidega (uskumatu). Lõpp tuli jube kiiresti, tõus ja 400 allamäge. Finishi märgistus oli sinine peenike triip lumel. Finishi väravaid ma ei pannud tähele.

Lõpp nagu ikka, kiibid jalast ja tee tops kätte. Hurraa Austraallased jätkasid traditsiooni – Iga aasta toimub võistlus, vaatamata ilmastikuoludele. Mina jäin rahule võistlusega suures plaanis. Tänud extreemsetele ilmastikuoludele. Ei unusta seda maratoni kunagi.

Järgmine päev oli 20cm lund tulnud, ning valitsesid miinuskraadid. Ilm oli selge. Sai sõita kõikidel radadel.

Siis sai tehtud slaalomsuuska ja lumelauda ülejäänud 5 päeva. Leidsin endale keskusest ka paar uut sõpra, nemad hoolitsesid et mul igav ei hakkaks. Käisime Restoranides söömas ja tutvusime kohalike öölokaalidega.

Kui paar päeva oli veel jäänud olla Falls creekis nägin kogematta üte tuttavat Eesti tüdrukut mäel. Uurisin paari tuttava käest välja, kas tõepoolest on Anella nimeline neiu Falls Greekis. Sai paar päeva korralikku mürglit tehtud Anella ja ta töökaaslastega.

Kui tuli aeg tagasi Melbournei minna pakkus üks arstitädi küüti. Sõit kestis 5 tundi, selle aja jooksul hakkasin arstitädile niivõrd meeldima(või oli tal minust kahju), et pakkus enda maja mulle ööbimiseks. Kahtlustasi, et arstitädil äkki mõni salakaval plaan. Aga ei andis maja võtmed ja üsna luksluslik maja oli kaks päeva minu kasutuses ise läks ta ema juurde. Hommikul tuli ja koputas üksele, Ütles aeg on ekskursioon teha. Ise oli võtnud päeva vabaks tööjuurest.

Karenil oli kõik ilusasti ära pakitud. võileivad mulle liha ja kanaga endale köögiviljadega (tegemist oli taimetoitlasega). Termos kohviga ka kaasas.

Ta näitas mulle 13 tunni jooksul erinevaid ilusaid paiku Great Ocean Roadil. Seal võib kohata koaalasi ja vaalu, mina nägin mõlemaid.

Järgmine hommik ootas 7 tunnine lennureis kuuma Karrathasse.

Ikka veel Karrathas

Külastasin siin paar naädalavahetust ka öölokaale. 70 protsenti klubides mehed. Ülejäänud 30 on mingit muud sugu. Oli ka mõni neiu aga jah väga jama lugu nendega siin klubides. Mujal leiab ikka kui vaja mõne kena neiu kellele silma peale heita. Niisiis lasin viimane kord klubist jalga, läksin kodu poole. Kuna oli pime ja ei teadnud kuhu suunda minna. Nägin sillal naisterahvast. Läksin ta juurde ja küsisin:kus pool on bulgarra. Tema ei vastanud mindagi hõõritas puusi silla najal kuidagi väga naljakalt erootilisel moel. Õnneks tuli üks auss ja hakkas teda näperdama.... jah ka sealt. Ma tõmbasin suitsu ja vaatasin. Siis tuli üks abo küsisin talt sama küsimust, tema näitas suunda. Tahtis ka suitsu, keerasin talle ühe plotski. Rääkis midagi ka abode kultuurist. Vaatasime seda naist ja seda aussi kes näppis teda. Siis naine läks selle aussiga ära. küsisin abolt:kes see naine on. Vana vastas: noh tore töökas naine aga kui jooma hakkab muutub selliseks. Jooksin 4km peale seda kodu, rahvas oli üleval ja sai vähe pidutsetud veel.

See et ma peale koka töö veel koritaja ametit pean pole ka imeasi. Koristaja teenib rhkem ja tal on ka lihtsam töö.
Üks laupäeva hommik. Töötan koos blondi austraalia naisterahvaga. olin vähe vindine tööl, kuna see oli mu II töö ja ma tõsiselt ikkagi koristaja ametit ei pea. Tegelikult keegi ei ole eriti tõsine ja kaine laupäeva hommikul kell 7 karrathas, kui tööle läheb. Vahet pole mis töö on.
Tegin paar kontorit puhtaks blondi austraaliasega (Michelle oli tema nimi). Kui jõudsime raskema kohani milleks oli ööklubi Trawlers(sama klubi kust jalga lasksin), juhtus midagi uut.
Koristasime meerste tualetti, kui järsku küsis: oled sa tais käinud? Ma vastu ei. Siis tõmbas särgi üles ja näitas oma rinnahoidjates rindu. Olin ehmatunud, küsisin: kas C korv. Vastas et E-korv.
Kahetsen et et küsinud, egt kas võib puudutada. Aga see päev veel tuleb:)

Ahjaa. paar kokka tõbavad vahest töö ajal tükki... vaesed kliendid.

Karratha tõeliste töömesilaste linn

Asjalood on nüüd niikaugele edenenud, et saab rahulikumalt magada. Esimese portsu raha olen ka arvete(võlgade) maksmiseks minema saatnud. Valgehobusemäelt saadud ametlik suhtluskeel tuleb kasuks Swedbanga kirjadele vastates. Tänu sellele on nad väga paindlikud.

Sain ka elukoha. Elan koos 10 inimesega ühes majas. Eestlastest olen mina ja üks Mihkel ainukesed. Ülejäänud on pärit Austraaliast, Inglismaalt, Iirimaalt, saksamaalt ja Indiast. Esimesel ja teisel nädalal joodi meeletu kogus õlut ära. Kuna Western Austraalia ei ole eriti rohelise mõtlemisega paik, pudeleid taaras vastu ei võeta. Et neid sadu pudeleid ära mahutada pidime nad kildudeks peksma ja siis alles prügikast panema. Muidu oleks prügi sisse ära uppunud ja prügiauto käib vaid korra nädalas.

Saksa tüdruk kes on 19 aastane oli alguses täitsa tore ja armas. Nüüdseks on ta kaalus juurde võtnud ja käitub nagu väike füürer. Keegi ei salli teda enam. Tüdruku poissõbra vend, kes on Austraallane lubas neiu maha lüüa.

Muidu saame omavahel hästi läbi aga üks Iiri kutt ei taha renti maksta. Üks õhtu kutsus see sama Iiri sell oma tuttavad külla. Neid oli umbes 20. Mina jõin ennast täis ja viskasin kõik ta sõbrad välja karistuseks. Ime et ise peksa ei saanudJ.

Kõik meie majas käivad tööl. Kes ehituse peal, kes alkoholipoes, baaris, koristusfirmas, toidupoes. Mina olen kokk ja teen kokatööd. Pole juba kaks nädalat toidupoest toitu pidanud ostma. Maja elanikud on selle peale muidugi natukene kadedad, et ma saan nii hästi süüa. Tahaksid et mina ka neile süüa teeks. Õnneks ei pea ma tegema seda kuna olen tööl, kui nemad kodus. Ja kui mina koju tulen siis kõik magavad. Hommikul kui tõusen on maja tühi ja võin vaiksel üksinda terrassil kohvi juua.

See nädal sain teha kõik päevad tööd. Tähendab järgmise nädala lõpuks on kõik võlad pangale ära makstud. Siis saab vaikselt jälle raha hakata koguma. Autot veel osta ei taha, aga mingi aeg tuleb see lüke ära teha.

Köögis töödates tundub nagu alustaks nullist, sest siinne toiduvalik on teine kui kodus. Tunnen ennast köögis täpselt sama moodi nagu 10a tagasi Eesli tallis töödates. Iga päev õpib midagi juurde. Kuna enamus köögi personalist on Aasia eri paigust on ennast raske kehtestada. Kokad on jube kiired ja nendega sama sammu pidada on üsna raske. Kuus tuleb palka kokatöö eest 2800-3000dollarit(ca 24 000eeku). Aga elamise peale tuleb ka kulutada kusagil 500dollarit.

Enamus Karratha elanikest kes töötavad, teevad nädalas min 6päeva tööd nädalas. Ja kõik joovad õlut, kõik... ja nad joovad seda väga palju. Üldiselt juuakse siin iga päev. Meie maja rahvas on nüüdseks maha rahunenud ja enam ei tarbita nii palju alkoholi. Seda selle pärast, et kogutakse raha järgmiste kohtade avastamise tarbeks.

Peakokk rääkis eile, et on seksinud Eesti tüdrukuga kui Rootsis ülikoolis käis. Seletas kõigile kui ilusad eesti tüdrukud ikka on jne. Täna oli peakokk tugevas pohmellis ja istus paar tundi oma kabinetis. Peale seda patsutas ta mulle õlale ja andis mõista, et saabub tööle alles teisipäeval. Arusaadav, ta on siin kandis juba aastakese passinud. Ja ega siin muud tõepoolest teha pole kuid tööd teha ja juua sest tistmoodi vabaaja veetmiseks vahendid mis maksa ei rikuks linnal puuduvad.

Panen paari pilti ka. Nendelt leiate ühe surnud ussi, ühe soomlase, sotlase,Mihkli, inglase ja filipiini kes kahel pildil. See pläuss mis ta segab on chikhen tikka, koos me selle kokku vorpisime. Ahjaa meil elab nüüd majas ka kaks tibu. Kuu

Väike tripp läänerannikul

Alustasin kolm nädalat tagasi, peale kõrbes oldud kolme nädalat sõitu Perthi. Lõunas on nüüdseks veidi jahedamaks läinud, temperatuur päeval küündib 22kraadini. Öösel on temperatuur 10-14.
Kuna rongid olid kõik täis otsustasin bussi kasuks. Teepeale jäi Esperance nim linn. Kahjuks sain seal viibida vaid pimeda aegu, hommikul vara väljus juba buss. Bussijuhid on mõnusa huumorisoonega siimail.
Statoilid ehk siis Roadhouseid on kõik samasuguse menüüvalikuga. Kuumaletis on fritüüritud vorstid ja kanavardad. Igast besnukast võis leida ka pirukaid mille sees oli kaste ja lihatükid - mulle maitsevad.
Perthis läksin jälle Planet Inni. Tore räpane Bäkkpäkker, samad näod ja samad peod.
Otsisin natukene tööd. Kui nägin Tanelit. Rääkis, et ühed eestlased lähevad põhja poole homme autga. Võtsin nendega ühendust. Järgmine päev panin kompsud kokku ja järgmine hommik asusimegi teele.
Teepeal kohtasime mitut emu, paarisada kängurut, ühte pelikani.
Joodud õlle ja veinikogusest andmed puuduvad. Korduvalt sai üle lastud ka karavaniparke. Telgiplatsi hind on kusagil 30dollari ringis. Selle raha eest saab parkida üks auto kahe inimese ja ühe telgiga.
Esimene öö ei maksnud me midagi, ja järgmised 50%.
Ainukene koht mis meelde jäi eredamalt oli Coral Bay. Proovisin seal snorgeldamist, aga siis hakkas igav ning niipalju kui kopsud kannatasid sain sukelduda. Nägin üsna lähedalt raid ja muid kalu kelle nime ma ei tea.
Sihtpunkt oli Karratha, jõudsin sinna 26aprill.
Karavanipargis maksime esimest korda õiget hinda. Kohtasime seal kogemata ka 5 eestlast. Kuna järgmine päev oli mingine rahvuslik püha, siis jõime veidi veini.
Teisipäeval hakkasime tööd otsima. Kolmapäeval otsisime tööd ja neiljapäeval sai juba tööd.
Lugematu arv avaldus sai täidetud.
Perthis otsitakse tavaliselt 2 nädalat tööd, siin maksimaalselt nädala.
Nüüd olen koristajana ametis ja teenin 24dollarit tunnis.
Laupäeval helistas üks hotell ja pakkus ka kokatööd. Pandi täna ka graafikusse kirja.
Karratha on tööliste linn, vabaaja tegevused siin praktiliselt puuduvad. Palka saab hästi, osad kaevurid saavad siin 14 000dollarit kuus.
Teisel nädala lõpus otsustas üks reisikaaslane kannapöödre teha ja Lõuna-Ameerikasse sõita.
Kaks eestlast sai karavanist välja ühte majakesse. Majutamine on siin jube kallis mugavustega magamine maksab päevas 2in 240dollarit.
Ilm on soe päeval 35 ja öösel 18kraadi.
Vaatab kauaks siia jääb, kui raha veidi rohkem kogunema hakkab peab auto muretsema.

Sisalik

Käisin täna õues, nägin sisalikku.
Pildistada ei saanud, sest nad on jube kiired.
Aga selline nägi välja.
Dragon Lizard

Paar pilti

Esimene postitus

Tegelikult on juba kusagil kuukene reisil oldud. Mõtlesin, et kirjuatb ka midagi.
Olen praegu Coolgardie nimelises kolkakülas. Kunagi olla see 50tuh elanikuga kullakaevurite linn. Nüüd on järgi veel 1500. Üleeile leidsin siit ühe Soome memme, puhusin suomea temaga. Memm polnud 70ndatest soome keelt kuulnud.
Linna tulev vesi on pärit metalltorust. Metalltoru ühendati 1890ndatel. Pikkus 560km... Tegemist on ühega austraalia kolmest arhidektuurilisest suursaavutusest. Teine on Sydney ooperimaja, kolmas ei tule meelde.
Inimesed on siin viisakad, aga kaheperselised. Aga Uus-Meremaa töölised on lahedad. Kui Perthis kaks nädalat tagasi mööda tööotsimis büroosi aega suruks lõin sai nendega Planet Inn'i nim. hostelis kitarri tinistatud ja muidu tinistatud ka.
Töötan kokana, köök on üsna lahe. Ruumikas. Aga menüü... alla arvestuse. Pole ime, et maainimesed paksud siin on. Sellist rasvast toitu võib eestis vaid unes näha. Omanik ostis Pizza ahju.
Seda investeeringut nähes, tekkis küsimus kas mees uudiseid vaatab. Või siis tähendab terve pere, kuna mul siin 5 ülemust. Köögis on 2 ahju mis teevad sama ajaga 4 korda rohkem pitsasi. Pitsad on üsna sita maitsega. Ja siis vaadati mind imelikult, kui ma ütlesin nende kohvimasina kohta piece of shit.
Aga tööd peab siin tegema iga sekund, niikui korra seisma jääd näeb seda kindlasti ka üks 5 ülemusest. Aga tööd tehes lähebki aeg kiiremini. Positiivne on ka see, et kui korralikult tööd teha tuleb ka raha ning elamine on tasuta.
Ahjaa tegemist on Roadhousega mis meenutab vähe statoili, aga sööki on rohkem ja see on rasvasem ka... mitu korda rasvasem.
Siin töötab ka kaks inglise neiut. Neil on hea hambumus. 9nädalaga on nad söönud mõnusad kered omale... ümarad. Mulle meeldivad küll neiud kellel on kondi peal vähe liha ka aga see on liig.
Üks(see priske) läks kohaliku kokaga tülli, mispeale kokk kõik perse saatis ja peekonid grilli peale kõrbema jättis ja minema läks. Kokal oli ka õde, tema töötas ka samas kohas teise vahetuse kokana. Siis tuli tema tööle tegi paar peekonit ja muna valmis, otsis selle inlglasest õesolvaja üles. Sõimas näo täis viskas võtmed vastu vahtimist ja tõmbas samas suunas nagu õdegi. Kahju oli, sest mulle tundusid nad ainukeste normaalsete inimestena köögis.
Ühe päevaga lahkus kaks kokka. Nüüd on köögis vaid päkkpäkkerid. Omaniku arvates on see lahe, sest päkerseid on kergem ülal pidada.
Kaua mul seda pidu siin pole, kuna nad tahavad ikka inglasi ja iirlasi. Eestlasel ikka niipalju seda keelt suus pole veel. Kui linnas saad aru mida inimesed räägivad, siis maal on hambututest kaevuritest üsna keeruline aru saada. Inglased ütlesid, et neil on ka raskusi.
Eile kutsuti meie majast tüdrukud BBQ grillile(hambutu kaevur orgunnis). Mind eriti ei tahetud, öeldi et autosse ei mahu. Järgine kord tule meiega hoopis känguruid küttima:D
Inglise neiu sai omale too õhtu peika vist.
Täna lähen kullakaevandusse kolama, teen paar pilti ka. Sest ega siin enam pikka pidu pole, hakkab üle viskama siin kõrbes. Siin pole tõepoolest mitte midagi teha. Üleeile oli tore siiamaale annab tunda, sai ühe motelliomanikuga tinutatud. Pärast paari julgestusnapsu näitas ta kui lahe must Holden tal on. Oli jah lahe, ilus auto näitas kuidas 220km tunnis kurve võtta. kiirendus oli ka selline, et näts läks kurku. Mingi aeg läks igavaks, läksin seiklema. Aga kuna siin midagi pole, väsisin ära ja kõmberdasin tagasi oma madratsi peale. Neiudel oli paha nad öökisid. Mina ei kuulnud midagi magasin.
Aga muidu on lahe Aussis, peaks järgmine või ülejärgmine nädal suuna ranniku äärde võtma. Tahaks ujuda.
Täna maksin ka Kängoroo Hoppeti nim. suusamaratoni stardimaksu ära. Toimub 29 Aug Falls Creek'is.